Alustasin korrastamist sellest, et kaardistasin kodus kolm korduvat muret: segadus koguneb sahtlitesse, riiulitele ja esikusse. Organizer store’ist otsisin lahendusi, mis sobiksid mõõtude, kasutussageduse ja visuaalse stiiliga. Eesmärk ei olnud kõike korraga ümber teha, vaid testida väikeseid muudatusi, mis hoiavad korda ka argipäeval.
Meigitarvikute organiseerimisel aitas mind reegel „nähtavus võrdub kasutus“. Valisin läbipaistvad jaoturitega karbid, et pintslid, ripsmetušš ja huuletooted oleksid eraldi ning kiiresti leitavad. Nii vähenes ka toodete dubleerimine, sest näen kohe, mis juba olemas on.
Riidekapi sisekorrastuses vahetasin juhuslikud kastid ühesuguste riiulikastide ja korvide vastu, mis mahuvad täpselt riiuli kõrgusesse. Märgistasin kastid kategooriate järgi (nt sallid, spordiriided, aluspesu), et tagasipanek oleks automaatne. Ühtne formaat tegi kapi rahulikumaks ja vabastas ruumi, sest virnastamine muutus stabiilseks.
Kingade hoiustamise lahenduste puhul selgus, et probleem pole kingade arv, vaid nende paigutus. Kasutasin madalaid korve igapäevastele paaridele ning kõrgemale riiulile läksid hooajavälised kingad karpides. Esikus hoidis koridoripõranda puhtamana lihtne alus ja kitsas riiul, mis ei takista liikumist.
Lauasahtli organiseerijad päästsid mind „segasahtli“ lõputust otsimisest. Jagasin sahtli tsoonideks: kirjutusvahendid, laadijad, väiksed tööriistad ja kontoritarbed. Kui igal asjal on oma lahter, on ka lihtne näha, millal midagi otsa saab või üle jääb.
Köögisahtlite jaoturid valisin selle järgi, kuidas päriselt süüa teen. Söögiriistade jaotur sai lisaks kitsad sektsioonid mõõtelusikatele ja avajatele, et need ei rändaks sahtli põhja. Vürtsid ja küpsetustarvikud läksid eraldi madalatesse korvidesse, mida saab korraga välja tõsta ja tagasi panna.
Kodukontori korraldajad aitasid mul hoida laua vabana, kuid töö käepärast. Panin püstised dokumendialused sagedastele paberitele ja väikse karbi post-it’idele, klambritele ning mälupulkadele. Kaablid koondasin ühte märgistatud kotti, et laadijad ei muutuks laua all sasipuntraks.
Käsitöö- ja hobihoidikute puhul tegin endale „projekti karbi“ põhimõtte. Iga pooleliolev töö sai oma suletava kasti, kuhu läksid materjalid, juhendid ja töövahendid, et ma ei peaks iga kord kõike uuesti kokku otsima. Väiksemad detailid sorteerisin minigripp-karpidesse, mis mahuvad samasse suuremasse kasti.
Garaaži ja tööriista korrastuses eelistasin lahendusi, mis taluvad tolmu ja on lihtsasti puhastatavad. Seina- ja riiulisüsteemide juurde lisasin tugevad märgistatud kastid kruvidele, teibile ja tarvikutele, et tööriistakast ei muutuks segaseks. Ohutuse mõttes hoidsin raskemad esemed madalamal ja jätsin käiguteed vabaks.
Ehete hoiukarpide valikul oli tähtis, et kaelakeed ei sassis ja kõrvarõngad oleksid paaris. Valisin mitme sahtliga karbi pehmete vahedega ning eraldi rulli käevõrudele ja kellale. Nii püsivad ehted kaitstult ja valiku tegemine võtab hommikul vähem aega.
Lastetoa korrastusideed toimisid kõige paremini siis, kui laps sai ise süsteemist aru. Kasutasin avatud korve mänguasjadele ja pildiga silte, et kategooriad oleksid selged ka siis, kui lugemine alles areneb. Kui kastid on kerged ja samal kõrgusel, on koristamine lihtsam ning tuba püsib kauem korras.